Lasita kaks põhiväärtust – pühendumus ja järjepidevus – on aluseks kõigele, mida teeme. Järjepidevuse alla kuulub ka jätkusuutlikkus, mis on meie strateegia lahutamutu osa. Seetõttu oleme alati pidanud oluliseks toetada sportlasi, kes tegelevad oma alaga looduses, austades ja hoides keskkonda.

Kui meie poole pöördus Anna-Liisa Talts – Eesti esimene naissoost Soolo ookeanipurjetaja, kes on kvalifitseerunud maailma ühele prestiižsemale regatile Mini Transat 2025 – kes vajas oma projekti jaoks uusi päikesepaneele, oli otsus teda toetada justkui tähtedesse kirjutatud. Teadsime kohe, et see on lugu, mille loomes lihtsalt peame oma panuse andma. Nüüd, kus võistlus algab juba sel laupäeval võtame hetke, et uurida Anna-Liisalt lähemalt, mis see ikka on, millega ta tegeleb ja miks ta selle pöörase katsumuse siiski ette võttis?

Räägi lähemalt – mis see on, millega Sa tegeled ja mis asi on Mini Transat?

Mini Transat on võistlus, kus soolopurjetatakse üle Atlandi ookeani. See algab Prantusmaal, lõpeb Kariibidel ning selle läbimine võtab aega kaks kuni kolm nädalat. Võistlevad jahid on 6,5 meetrit pikad ning vastavad Miniklassi nõudlikele turvareeglitele. Miniklass on avamere soolopurjekate vaates võrreldav kardisõiduga vormelimaailmas, millest kõik reeglina alguse saab.

Miniklassi võistlustel on keelatud kasutada kaasaegseid tehnoloogiaid – telefonid, nutikellad jms tuleb jätta enne võistlust korraldajatele. Navigeerimiseks tohib kasutada paberkaarte ning ilma kaardita GPS-i, mis edastab vaid jahi asukoha koordinaadid ja käsitsi sisestatud rajapunkte. Miniklassi peetakse avamere purjetamise inkubaatoriks, kust on välja kasvanud viimase aja innovaatilisemad jahidisainid ning edukaimad avamere soolopurjetajad.

Ainuüksi Mini Transat võistlusele pääsemine on suur väljakutse, kuna huvi selle vastu aastate lõikes aina kasvab. Turvalisuse tagamiseks lubatakse Transatile osalema 90 soolopurjetajat, kes on kogunud kõige enam kvalifikatsioonimiile, mida saab koguda erinevatel Miniklassi võistlustel viiel Mini Transatile eelneval aastal. Samuti on kohustuslik läbida 1000 meremiiline soolosõit, mille raames tuleb täita erinevaid ülesandeid, näiteks taevakeha abil asukoha määramine, raadio teel ilmaprognoosi põhjal analüüsi koostamine jms.

Kuidas Sa selle juurde jõudsid, mis on Su taust?

Tegelikult mu taust pole sugugi alati purjetamisega seotud olnud, aktiivsemalt sukeldusin sellesse alles täiskasvanueas. Puutusin lapsena küll merega palju kokku – kasvasin üles mere ääres ning jalutuskäik tormises rannas oli alati minu meelispaik. Ühest hektest oli õnn veeta aega ka mere peal – kaldast kaugemal. Seda perekonna purjeka peal. Isa avastas enda jaoks uue hobi – purjetamise – ning sealt meie perekonda meri, tuul, purjetamine sattus. Sel ajal ei osanud märgata, et minu huvi merel viibimise vastu oli suurem, kui näiteks minu õdedel.

Tol ajal veetsin enamuse ajast hoopis jäähallis – alustasin viieaastaselt iluuisutamisega, mida selleks ajaks ligi kuus korda nädalas Anna Levandi käe all harrastasin. See oli saanud minu teiseks koduks ning treener ja sõbrad olid nõnda olulisel kohal, et ei taibanud eriala vahetada.

Hiljem kui uisutamisega lõpp sai tehtud, vabanes ootamatult palju ajaressurssi ning enesele teadvustamata leidsin ennast igal võimalusel ikka mere äärest või pealt. Alles siis hakkasin vaikselt arusaama, et selle tugeva kirega tuleks vist ikkagi midagi peale hakata. Üle kümne aasta tegelesin purjetamisvõistluste korraldamisega aga sellest ei piisanud, mul oli huvi ikkagi põhjalikumalt kõike võistluspurjetamisega seonduvat õppida.

Ühel hetkel tekkis võimalus soetada üks tagasihoidlik matkapurjekas, tänu millele sain tunda purjekaomaniku võlusid ja valusid. Tegime algajate naiskonnaga mõned Muhu Väinad ja kolmapäeva regatid aga õpihimu oli veelgi suurem – siis hakkasin otsima võimalusi kuidas õppida parimatelt ning haarasin igast võimalusest ühineda mõne profesionaalsema meeskonnaga.

Millal Sa esmakordselt üksi avamerepurjetamisse sukeldusid?

Peale viite hooaega enda purjeka peal tundsin, et see on oma eesmärgid täitnud. Siis võttis mitu kuud aega enne kui tekkis uus “tunne”, milline koht purjetamisel võiks minu elus olla.

Mind on alati insipireerinud erinevad raamatud ja lood soolopurjetajatest, seda eriti ägedatest naistest nagu Tracy Edwards, Ellen MacArthur, Tania Aebi ja neid on veelgi. Esimest korda julgesin hakata mõtlema, et äkki soolopurjetamine võiks olla midagi minule. Helistasin Martin Räägule, heale tuttavale, kes soolopurjetamisega varasemalt tegelenud on, lihtsalt et uurida, milline oli tema kogemus, mis tema arvab, millised iseloomuomadused peaks ühel soolopurjetajal olema. Peale vestlust läks pulss kohe üles, siis helistasin Ülar Markile, kes kõige hiljutisemana Mini klassis tegutses, tema juba rääkis täpsemalt, kuidas Mini klassis asjad käivad ja viimaks, vestlesin ka Jaanus Tammega ja siis oli jutt juba sisuliselt millise purjeka peaksin valima. Peale seda ligi pool aastat ma sisuliselt muust mõelda ei suutnudki, iga päev tegutsesin selle nimel, et saaksin alustada Mini klassis purjetamisega.

Mis Sind Su tegevuses inspireerib?

Kõige põnevam projekti juures on minu jaoks õppimine. Soolopurjetamine on nii laiahaardeline, et väga kontsentreeritud ajaga pead suutma väga laia ampluaaga asjadega tegelema. Iga kord merel on täiesti uus kogemus ning tuleb hakkama saada ettenägematute väljakutsetega. Soolopurjetaja ei saa olla spetsialist ühes kindlas vallas, on hädavajalik omada laialdasemat silmaringi ning oskusi paljudest valdkondadest – olgu nendeks meteoroloogia, elektritööd, parandustööd, projektijuhtimine, kommunikatsiooni tegemine, finantside planeerimine  või energia ja toitumise korraldamine. Mulle on alati meeldinud õppida ning selleks on parim just mõne väljakutse või probleemi lahendamine, millest juba üksi purjetades puudust ei tule. Soolopurjetamise projekt on justkui mitme osakonnaga aga ühe töötajaga firma.

Tihtipeale kõige keerulisem on just kalda peal – kui tundub, et probleeme on nii palju aga võistlus algab juba mõne päeva pärast – siis on hetki, kus tundub, et asi on võimatu. Siis tuleb mängu Mini klassi kogukonna erilisus. Me kõik teame, kui raske sellise projekti läbiviimine on, niiet kui abikäsi on vaja, siis alati tõtatakse üksteisele appi. Ja lõpuks saavadki asjad lahendatud ning võistlusjoonele jõudmine, mis mõni päev tagasi tundus võimatu, sai võimalikuks.

Palju Sa saad võistluse ajal magada ja kuidas Sa paadis magad?

Oleneb võistlusest – kui tegemist on pikema võistlusega kui 2-3 päeva, tuleb olla hoolikam une korraldamisel. Üldjuhul tuleb alati proovida magada, kui selleks võimalus on. Tavaliselt on see just siis kui tingimused on kõige mõnusamad – parajalt tuult, päike ja tahaks nautida – siis tuleb sundida ennast minema magama, et olla valmis, kui ilm läheb karmimaks. Samuti kui on teada, et tuleb näiteks raskem öö, tiheda laevaliiklusega ala, muutlik tuul vms, siis samuti tuleb planeerida nii, et selleks ajaks oled võimalikult puhanud.

Kus ja kuidas paadis magan – sellest saaks teha ühe kentsaka klipi. Nii nagu võimalus on ja tingimused nõuavad. Oluline on, et kaal oleks jahis õigesti paigutatud, siis sõltub kui palju on tuult, ehk kui palju mul seal purjede ja veekanistrite vahel ruumi on, kas asjad on laiali jaotatud või kõik näiteks paadi tahaosasse viidud. Viimasel juhul laon ennst ka sinna kõige otsa ja magan nagu Jaapani-stiilis kapselhotellis.

Kvalifikatsioonihooajal eelmine aasta paraku oli ka võistluseid, kus autopiloot enam ei töötanud, siis oli tarvis püsida väljas ning unetunde jäi õige väheks. Selliste olukordade puhul  on kõige keerulisem vaimselt hakkama saada, hoida motivatsiooni üleval, et lõpuni pingutada.

Magada saan tänu autopiloodile ning erinevatele alarmidele, nendest AIS on kõige olulisem, mis annab märku ümberolevatest laevadest ning hoiatab, kui mõnega kurss möödub liiga lähedalt. Samuti kasutan alarme, mis annavad märku suurest tuuletingimuste muudatusest, näiteks suund või tugevus, et siis vajadusel korrigeerida purjeid või kurssi. Aga üldiselt üle 20 minuti järjest ei maga. Kui kõik on peale 20 min korras, siis saan minna järgmisele 20 minutisele uinakule ja kui tingimused on stabiilsed, siis nii võib lausa mitu tundi “järjest” magada. Lisaks kasutan veel õhurõhu langemise ja järsu temperatuuri langemise alarmi, mis annab märku lähenevast suurest ilmamuutusest.

Lasitale on järjepidevus ja selle hulgas jätkusuutlikkus üks põhiväärtusi – kas Sinu tegevus Soolo ookeanipurjetajana on Sinu vaimu ja keha jaoks jätkusuutlik – kui kurnav see ikkagi on?

Nii ja naa, oleneb, kuidas jätkusuutlikkust mõõta. Eks see on teada, et puudulik uni ei lase ajul ja kehal taastuda, selles vaates kindlasti mitte jätkusuutlik. Samas vaimselt, peale võistlust, on elujõud ja -rõõm ikka väga laes ja see annab energiat edasi igasse eluvaldkonda

Kas ja kui palju tekib Sul paadis prügi – mis Sa sellega teed?

Kõik, mis tuleb minuga merele, tuleb minuga ka tagasi. Enne võistlust toidupakke planeerides proovin eemaldada nii palju pakendeid, kui võimalik, ega siis palju prügi ei tekigi! Samuti toimib kogu elektroonika täielikult taastuval energial – kõige olulisem allikas on päike, selleks on igal jahil 2-3 110W paneeli ning kokku 200Ah akuvaru, mis üldjuhul täidab kõik energiavajadused.

Tagavaraks on mul ka hüdrogeneraator, kuid selle miinuseks on raske kaal ning purjeka aeglustumine. Samas, kui on päevi, kus on pilvine, või päike jääb täpselt purje taha, siis on hüdrogeneraator täielikuks päästjaks. See on ka asi, mis mulle Mini klassi purjekate juures meeldib – need on energia osas küllaltki vähenõudlikud ning purjetamine on tõeliselt keskkonnasõbralik, näiteks pole vaja diiselgeneraatorit, et elektroonikat üleval hoida. Mootoreid meil ka ei ole.

Kas ja kui palju puutud ookeanil kokku prügi ja prügisaartega? Kas need on ohtlikud ja tuleb navigeerimisel arvestada?

Päris prügisaari pole õnneks näinud, seega ohtu pole need endast kujutanud. Siiani on võistlused toimunud “ookeanipurjetamise” mõistes siiski kalda lähedal ning need on samuti kohad, kus on paraku näha palju prügi. Kurvaks teeb! Eks näis, mis Atlandi ookeanil ja Kariibi meres ees ootab.

Mis on Su eesmärk Mini Transat 2025-l?

Minu eesmärk on jõuda finišijoonele ja tunda selle üle uhkust. Siia võistlusele pääsemine on olnud niivõrd raske protsess, et on olnud perioode, kus tunnistan, on olnud allaandmise mõtete hetki. Kuid et ma olen alati ennast ikkagi suutnud kokku võtta, lõpuks siiani jõudnud ning nüüd on alles vaid võistlus ise (mille kohta tihti öeldakse, et see on projekti kõige kergem osa), siis tuleb olla rahul küll. See on üks asjadest, mida olen pidanud soolopurjetajana õppima – endale tunnustust andma, kui olen selle ära teeninud. Üksi purjetades võib väga kähku minna vaimselt spiraalina alla, ja pole kedagi, kes sind sealt välja sikutaks. Kui midagi läheb oodatust kehvemini, ei ole kedagi teist süüdistada, kui ainult ennast ning sealt see spiraal alguse saab. See on ehk olnud minu jaoks suurimaid väljakutseid võistlustel.

Tulemustele ma suurt rõhku ei pane. Ehkki võistlusolud sunnivad endast siiski maksimumi andma, siis minu võistlusjaht kuulub vanema generatsiooni paatide hulka, mis ei ole uutega lihtsalt konkurentsivõimeline. Sellise purjeka kasuks sai otsustatud projekti alguses, sest selle puhul rakendub mitmekordselt väiksem eelarve ning õppimiseks on selline purjekas just kõige sobilikum. Ka esikohtadele pretendeerivad purjetajad teevad tihti juba mitmendat kaheaastast projekti ning on selles maailmas juba palju kogenenumad. Seega minu jaoks on oluline seiklus, õppimine ning suutlikkus teekonna läbimise pärast uhkust tunda.

Omalt poolt soovime Anna-Liisalt palju edu ja elame kodus südamest kaasa!
Kaasa saab elada läbi siin oleva lingi: https://www.minitransat.fr/