Täna, 9. novembril, on mardilaupäev. See on päev, mil liiguvad ringi koledad, mustad ja karvased tegelased, keda siiski sugugi kartma ei pea. Mardisandid ei ole hirmutajad, vaid heasoovlikud õnnetoojad, kelle küllatulek annab perele hea ende. Võib ka öelda, et tegemist on justkui naljasantidega, kel alati varrukast võtta erinevaid lõbusaid vigureid, mänge, mõistatusi ja laule. Pimedal novembriõhtul tasub seega mardisandid kindlasti uksest sisse lasta, sest sügismasenduse vastu aitab väike nali ja vigur väga hästi! Ja ega killuke õnne ka kellelegi halba tee. Kui kuuled täna õhtul uksel koputust, siis võta külalised lahkelt vastu.
Veel 20. sajandi alguses jooksid marti pigem noormehed ja selletõttu on püha seostatud näiteks noorte meeste initsiatsiooniga ehk vastuvõtuga meeste kogukonda. Tüüpilised olid tumedasse riietatud mardid, kelle tulek tõi kaasa viljaõnne. Varem on see olnud päev, mil tuli mõistatada ja mida peeti hingedeajaga kokkukuuluvaks – hinged tulid koju, mardipäev lõpetas hingedeaja. Pika traditsioonis püsimise jooksul on mardikombestik palju muutunud ja sulatanud endasse mitmeid uusi jooni. Tänapäeval käivad marti jooksmas nii noormehed kui ka neiud, ühtmoodi karvaseks ja koledaks tuleb end aga riietada kõigil.
Martidel on seljas musta või tumedat värvi rõivad või pahupidi pööratud kasukad. Varasemalt kasutati igasuguseid käepäraseid vahendeid, nagu takkusid, millest tehti habe ja juuksed, tohtu, sammalt, oksi jm, millest sai valmistada maski või mida sai kasutada kostüümi juures, samuti vatti ja riideribasid. Maskid olid enamasti mõeldud näo varjamiseks ja seetõttu rohmakad ning koledad. Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Karvaseid rõivaid on usundi-uurijad seostanud viljakusega, eeskätt on meil teateid, et karvaste santide puhul on oodata head lambaõnne.
Kombeks oli peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks.
Mardirituaali juurde kuulus veel tammumine, rohmakas tantsimine ja ülespoole hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega. Igasugune üles upitamine, üles hüppamine ja tõstmine kriitilisel ajal või rituaali käigus taotles suuremaks ja pikemaks sirgumist.
Martidel ja kadridel olid alati ka vitsad kaasas, millega pererahvale löödi tervist, kuid ka nuheldi neid, kes olid olnud laisad: lapsi, kes lugeda ei osanud, tüdrukuid, kellel käsitöid oli vähe ette näidata, ninakaid. Usundilooliselt on mardi- ja kadrivitsa seostatud eluvitsaga, mistõttu see võis olla murtud üksnes osa puude küljest – nimelt mõned puud panid inimese ja looma hoopis kiduma, üksnes kask andis igal juhul tervist. 20. sajandil hakati käima koolimajades, kohvikutes, restoranides, nii nagu 19. sajandil käidi mõisas või hiljem ka seltsimajas mardisandiks. Üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid tähistasid püha oma ruumides peoga, Veljesto näiteks spetsiaalsete mardikarnevalidega.
Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Viimaste puhul oli lauluoskus ja sõnaosavus hinnatav ja vajalik omadus. Kõige tähtsam tegelane oli mardiisa. Kuid ka sellise pere liikmeil oli vabadus käituda oma väikese rolli kohaselt. Kamba suurus võis ulatuda üle paarikümne inimese nagu tänapäevalgi, kui minnakse terve klassi või sõpruskonnaga kuhugi külla, nt õpetajaid, klassikaaslasi või õppejõude külastama ja neilt mardinoosi saama.
Kui on aga plaan ise mardisanti joosta, siis mardilaulu saab meelde tuletada siin: https://eestilapsed.ee/mardisandid-ja-kadrisandid-kombed-laulud-ja-moistatused-eestilapsed/
–
Foto: https://folkloorinoukogu.ee/uudised/eesti-folkloorinoukogu-koolitab-mardisante/
Allikas: https://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-mardipaev.php
–